Futurism 2 (Elis)

Futurism (it futurismo; lad futurum – tulevik) oli avangardistlik kirjandusvool 1910. aastate Itaalias ja Venemaal, selle kujunemist mõjutas saksa filosoof Fr. Nietzsche (1844-1900) üliinimese teooria. Futurismi algataja ja peamine teoreetik oli Filippo Marinetti (1976 – 1944), itaalia luuletaja, kes avaldas 1909. a Pariisi ajalehes “Le Figaro” futurismi manifesti: “Me loome futurismi, sest tahama vabastada Itaalia professorite, arheoloogide ja antikvaaride halvavast gangreenist. Me tahame vabastada Itaalia arvukatest muuseumidest, mis katavad teda nagu kalmistut.” Kuulutati traditsioonilisest kultuurist loobumist ja uute vormide, stiilide ning ainete sündi, mis vastaks “moodsa inimese” maailmapildile. Lööksõnadeks said kiirus, dünamism, masinakultus, patriotism ja sõja ülistamine, ilu kriteeriumiks energia, kiirus ja jõud.
Futurism kui tulevikukunst eitas traditsioonilist kultuuri, kirjandust ja keelekasutust, laadilt oli futurism agressiivne ja ründav, nihilistlik, poliitiliselt äärmuslik. Futuristidest õhkus raevu ja rahulolematust kogu vana vaimse maailma vastu. Nad kutsusid olemasoleva kunsti asemele looma uut, toimekamat, mis kajastaks ajastule iseloomulikku: suurlinlikku elutempot, tehnika võidukäiku.
Futuristide eesmärk oli kirjanduse toomine tänavale, senise madala (tööline, tänavakeel, linn) kõrgemale tõstmine. Uued teemad olid patriotism, anarhism, militarism, võitlus uue eest, tööstus, tööline, hulkurlus, masinakultus ja linnaülistus, vägivalla ja tugevuse ülistamine (sõda kui maailma puhastusvahend). Inimene jäi tagaplaanile, tundeid peeti nõrkuseks.
Futuristid harrastasid kärarikast enesereklaami, nende esinemisviis oli lööv ja loosunglik. Futuristliku luule keskseteks mõisteteks said vastuhakk, jultumus, hulljulge armastus ja hädaoht.
Futuristid eksperimenteerisid sõna ja vormiga, nad püüdsid luua enda tarbeks uut keelt ja stiili: taotlesid erakordset sõnakasutust, tõid luulesse tänavakeele, ignoreerisid väljakujunenud süntaksireegleid ja kirjavahemärke (asendasid matemaatiliste või muusikaliste märkidega), väljendusid mõjuvate lausefragmentide abil, vältides omadus- ja määrsõnu. Futuristide värss oli mehine ja plahvatuslik, väljenduslaad närviline, plakatlik, kasutati telegrammstiili, kollaažtehnikat. Väga oluline oli luuletuse graafiline pilt, luuleteksti esitatisageli geomeetrilise kujundi vormis. Esmakordselt kasutati ulatuslikult trükitehnilisi võimalusi (erinevad šriftid, värvid jne). Et äratada tähelepanu, trükiti luuletusi näiteks pakkepaberile või tapeedile.
Esindajad: vene kirjanduses Vladimir Majakovski (1893-1930), Igor Severjanin (1887-1941); eesti kirjanduses on futurismist mõjutusi saanud A.Kivikas (1898-1978), E.Hiir (1900-1989), R.Roht (1981- 1950). 

http://server.oishum.tln.edu.ee/pdf/kirjandus12kl.pdf

Futuristid olid tohutus vaimustuses tehnika arengust ja uskusid tulevikku. Sellest ka nende nimi  (futuro-tulevik it.k.).
Huvitav on see, et futurism kui nähtus  tekkis alguses paberil: kirjeldati oma ideesid nn.manifestides, mida levitati ajakirjanduses ja rahvakogunemistel.
Uue tehnikasajandi oluliseks osaks oli elutempo kiirus, mida  futuristidest maalikunstnikud püüdsid pildile jäädvustada tegevuse kulgemisena mingis ajavahemikus. Umbes nii, nagu filmilindi igas kaadris on liikuvad jalad pisut erinevas asendis.
Sellelaadset kujutamist oleme näinud tänapäeva koomiksites, kui joonistatakse jooksvale inimesele mitu paari jalgu.

Osa futuriste ei piirdunud ainult liikumise, st. aja kulgemise kujutamisega pildil, vaid püüdis  jäädvustada ka linnamüra.
Nad võtsid pildiosad kildudeks ja panid need uutmoodi kokku nagu kubistidki, samas piirjooni hägustades, nii et kujutatav näib hajuvat ümbritsevasse ruumi.
Need pildid on rohkem abstraktsemad.

 Mõned futuristid saavutasid liikumise tunde vaid erksate värvide ja kompositsiooni abil.

http://kunstiabi.weebly.com/futurism.html