Dadaism (Elis, Laura)

Dadaism on modernistlik kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis neutraalses Zürichis ning oli valitsevaks kultuuriliikumiseks aastatel 1916–1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis ja selle eesotsas old Marcel Duchamp, Francis Picabia ja Man Ray.

Dadaiste on suuresti mõjutanud Esimene maailmasõda. Nad leiavad, et kogu läänekultuur on suremas. Progressi-müüt on täielikult hävinud. Elu tajutakse kui midagi hetkelist ja mõistetamatut, kaob ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu.

Dadaistid leiavad, et ka kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks.

Dadaismi tunnused

• mängulisus, mõnitamine ja pilkamine
• agressiivne suhtlemine publikuga
• provokatsioonid
• luule visuaalse külje tähtsustamine
• kõlaefektidele rajatud luuletused
• automaatkirjutamise rakendamine
• dogmade, loogilise mõtlemise eitamine

Dadaistid laenavad ilma valehäbita teistelt suundadelt - kubistidelt kollaažitehnika, futuristidelt tüpograafilised trikid, ekspressionistidelt vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole.

Tuntuim dadaistlik luuletaja on Tristan Tzara, kes arendas välja väga kaootilise, segase, metsiku keele ja kelle eesmärk oli lõhkuda kunsti pühadust. Mõned tema tekstidest on saanud dada meelelaadi klassikalisteks väljendusteks. Tema tekstid on nii kaootilised ja segased, et neid võib nimetada verbaalseks deliiriumiks. Kuid Tzara leidis, et dada peabki jääma mõistetamatuks, dada sureb siis, kui hakkab end tõsiselt võtma.

Dada hääbus 1920. aastate alguses. Täpsemalt - dada suubus sürrealismi, mida ongi tihti nähtud prantslasliku dadana.

Allikad:
http://sites.middlebury.edu/global60s/keywordsclarifications/dada-dadaism/
http://et.wikipedia.org/wiki/Dadaism

Futurism (Elis)

Futurism on 1909. aastal Itaalias tekkinud kunsti- ja kirjandusvool.

Futuristide esimese manifesti koostaja on itaalia luuletaja Filippo Tommaso Marinetti. Manifest ilmus 20. veebruaril 1909. aastal Pariisis ajalehes Le Figaro. Manifestis kuulutati, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ja nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid. Marinetti väitis, et "Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim Samothrake Nikest!".

Aastal 1910 esitati teine futurislike maalikunstnike manifest, milles varasemaid ideid edasi arendati. Manifesti autor oli skulptor Umberto Boccioni. Selle manifesti kohaselt pidi maalikunst loobuma traditsioonilistest motiividest, näiteks aktimaalist. Dünaamika väljendamiseks tuli kujutada motiivi arengut ajas, näiteks esitada ühel pildil ajas järjestikkuseid olukordi või seisundeid (jooksvat koera kujutati mitte nelja, vaid kahekümne jalaga).

Futurismile on omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. Püütakse leida kunstilisi väljendusvahendeid, et kujutada kaasaegse kiire elu ja tehniseerunud keskkonnas elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleeme. Futurism väljendabki tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust; ülistatakse sõda, tehnikat ja dünaamikat.

Futuristide liikumise katkestas Esimene Maailmasõda, mil osa futuriste pettus, nähes kuidas tehnikat sõjas kasutatakse. Teised aga sattusid uutlaadi jõukultusest veelgi suuremasse vaimustusse ja liitusid äärmuslike massiliikumistega.

Kujutavas kunstis taotlesid futuristid korraga paljude rahutute muljete kujutamist, mida tajub kaasaegne suurlinlane. Püüti kujutada liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm kubistide eeskujul geomeetrilisteks kildudeks. Nendest loodi lõikuvate pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon.

Teise moodusena kujutati ühel pildil oleva sama objekti mitut järgnevat asendit, kusjuures objekti ennast kujutati enam-vähem realistlikult. Seda tüüpi on näiteks pilt, kus daami kõrval sibab paljujalgne koerake (Giacomo Balla "Koera ja keti dünaamika").

Koloriidis eelistasid futuristid eredaid värve.

Futurismi hilisemas perioodis kujutasid kunstnikud kõike n-ö lenduri vaatepunktist (aeropittura).

Autorid

• Giacomo Balla
• Umberto Boccioni
• Carlo Carrà
• Primo Conti
• Luigi Russolo
• Antonio Sant'Elia
• Gino Severini

Umberto Boccioni

Allikad:

http://et.wikipedia.org/wiki/Futurism
http://en.wikipedia.org/wiki/Futurism

Naivism (Oskar, Daniel)

Naivism tekkis kunstivooluna 19. saj. lõpul. peamiselt 20. See on primitivistlik maalikunstisuund, mis taotleb vahenditut lapselikku detailirohkust. Ei järgita perspektiivi-, anatoomia-, kompositsiooni- jm nõudeid. Naiivset kunsti on peetud lähtuvaks vaid kunstniku kordumatust isikust ning just sellega seletatakse naivismi värskust ja ainulaatsust.

Tähtsamaks jooneks võib pidada täpse järgnevuse ja traditsiooni puudumist. Seal kus areneb uus naiivsus, seal sünnib ka naivismlik kunst.

Tuntumad kunstnikud on näiteks Paul Gauguin, Mikhail Larionov ja Paul Klee.

Allikad:

http://www.slideshare.net/jpg12b/naivism

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/naivism1

Sürrealism (Laura)

Sürrealism sai alguse pärast Esimest maailmasõda Pariisis. Selle liikumise eesotsas oli kirjanik ja kriitik André Breton, kes aastal 1924 avaldas esimese sürrealistliku manifesti ning hakkas välja andma ajakirja La Révolution Surréaliste. Breton ja tema ümber koondunud kirjanikud ning kunstnikud lähtusid   Sigmund Freudi  psühhoanalüüsi alastest uurimustest allasurutud alateadvusest. Nad arvasid, et ühiskond ja kultuur kammitseb inimest ning üritasid tungida inimese sisemusse, aistingute maailma, et vabastada fantaasia igasugusest mõistuse kontrollist. Sürrealistid pidasid alateadvuse allasurumist ka Esimese maailmasõja põhjustajaks, seega olid nende teooriad nii psühholoogilise kui ka poliitilise tähendusega.
Esialgu levis sürrealism kirjanduses ja teatrikunstis. Kasutati automaatset kirjutamist.
Kunstis üritati harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhusest lähtuvat joonistamist-maalimist. Mõnikord valmistati teoseid ka kollektiivselt aga nii, et tulemust nägid tegijad alles lõpus.

Andre Breton "Andre breton photography"

Kuigi sürrealistlikul maalikunstil oli mitmeid erinevaid stiile, võib siiski eristada kahte peamist.
Esimene kasutas kunsti tegemiseks laste ja vaimuhaigete joonistustest tuletatud kujundeid või näiteks  üksisilmi mingi mustri vaatamisest tekkivate hallutsinatsioonide paberile panemist. Nende maalide pinda katavad kujundid ja sümbolid.
Selle suuna peaesindaja oli katalaan Joan Miró.

Joan Miro "El jardín"
Enam levinud oli suund, mis samuti kasutas unenägudest, hallutsinatsioonidest pärinevaid nägemusi ja freudilikke sümboleid,  kuid tegi seda eriti realistlikul moel. Need on nn. nihestatud maailmad kus kõik on nii tõeline aga ometi nii ebareaalne. Seda suunda nim. ka veristlikuks(ladina k. veritas-tõde).
Selle liikumise juhtfiguuriks  sai René Magritte (1), sarnases stiilis maalis ka  Max Ernst (2) ja sürrealistidest kuulsaimaks saanud Salvador Dali (3).

1. Magritte                                 2. World War II and later life       

3. Blendspace

Allikad:

http://imgkid.com/andre-breton-paintings.shtml
http://lagrullalibre.wordpress.com/2014/03/01/artista-del-mes-joan-miro/
http://pictify.com/197806/ren-magritte-philosophers-lamp-1936
http://en.wikipedia.org/wiki/Max_Ernst
https://www.blendspace.com/lessons/atd4unCTxC-ltw/salvador-dali-madman-or-genius

Abstraktsionism (Daniel)

Abstraktsionism

Abstraktsionism ehk abstraktne kunst ehk esemetu kunst ehk absoluutne kunst on kunstisuund maalikunstis, skulptuuris ja graafikas. Seda iseloomustab värvide, joonte, punktide, pindade ja vormide abil maailma ja kõige sellega kaasneva (meeleolu, suhtumine, tunded) kujutamine. Abstraktsionismi puhul ei lähtuta reaalsetest objektidest.

Abstraktsionism kasvas välja mitmest 20. sajandi kunstivoolust.

Esimeseks abstraktsionistlikuks tööks peetakse Vassili Kandinsky 1910. aastal tehtud akvarelli "Pealkirjata (Esimene abstraktne akvarell)".

Abstraktsionismis arenes välja kaks põhisuunda: ekspressiivne abstraktsionism (Vassili Kandinsky, Paul Klee)

  Vassili Kadinski töö

 ja konstruktiivne ehk geomeetriline abstraktsionism (Kazimir Malevitš, Piet Mondrian).

 Kazimir Malevitši töö

Teose loomiseks on kasutatud jooni, punkte, pindu ja värve. Neid omavahel kombineerides on saavutatud väga põnevaid tulemusi.
Kuigi abstraktsed pildid võivad võhiklikule vaatajale sageli tunduda nagu mustrilehed või lapselikud  värviplätserdused, püütakse siiski  nende teostega  alati edasi anda mingit sügavamat mõtet.

Natalia Plachta Fernandes. Where are you I.
http://kunstiabi.weebly.com/abstraktsionism.html
https://www.google.ee/search?q=Abstraktsionism&biw=1920&bih=979&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ei=B591VNu_AsHfaM2FgpAK&ved=0CCcQsAQ

Kubism 1907-1925 (Laura, Elis)

Selle stiili alusepanijaks sai Hispaania päritoluga  Pablo Picasso oma suuremõõtmelise maaliga "Avignoni neiud".

Kui Picasso seda oma sõpradele näitas, oli  nende reaktsioon lausa negatiivne, nii et 

kunstnik ei pannud seda teost peaaegu kümme aastat näitusele.

Praegu  peetakse aga seda maali 20.saj. kunsti pöördepunktiks ja üheks moodsa kunsti tähtteoseks.

 Pablo Picasso ideede jagajaks ja  kubismi edasiarendajaks sai  prantslane Georges Braque.

Gerges Barque "Cubism"

Mis oli siis kubistide kunsti eripäraks ?

Tundub, et nad on  looduses esinevad esemed ja olendeid justkui osadeks lahti võtnud, neile lihtsustatud vormi andnud  ja  siis uuesti pildile  kokku pannud.

Lisaks võib inimene  või ese olla maalil  korraga otse- ja külgvaates.

Tavaliselt on kubistlikud maalid pruunikates, rohekates ja hallikates toonides.

Peamisteks väljendusvahenditeks on jooned, pinnad ja hele-tumedused.

Maaliti portreesid, natüürmorte, maju.

Kui perspektiiv üldse esineb, siis on see tahtlikult moonutatud.

Kubistide sellise loomingu inspireerijaks oli Paul Cèzanne, kes püüdis oma kunstis nähtavaid esemeid lähendada geomeeetrilistele kujunditele ja maalis pildile esemeid korraga mitme nurga alt vaadatuna.

Paul Cezanne "Still Life with Appels"

 Samuti saadi inspiratsiooni neegriskulptuuridest, mis Pariisis just siis väga huvipakkuvad olid.

Aastast 1909 aasast arendasid Picasso ja Braque välja nn.analüütilise kubismi,   kus motiivi osad olid veelgi väiksemateks osadeks lahutatud, nii et vaid vaevu võis aimata, mis pildil on kujutatud. Meeleolu edasiandmiseks kasutati tumedaid värvitoone.

1912. a.võib pidada sünteetilise kubismi alguseks.

Nüüd maaliti pildile suuremad , abstraktsed kujundid ja säravamad värvilaigud.

Siis lisati mingi väike detail, mille järgi sai maalitud eset ära tunda. (nt.kitarri kõlakast)

Hiljem läksid kubistid veelgi kaugemale uute väljendusvahendite otsinguil ja hakkasid 

oma piltidele kleepima ajalehe väljalõikeid, kangatükke, tapeeti ja muud.

Sellisel moel loodud pilti nim. kollaažiks.

Kubistid taandasid esemed  lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks ehk hakkasid pildi erinevaid osi geomeetrilisetena kujutama.

Allikad:

http://kunstiabi.weebly.com/kubism.html

http://kunstiabi.weebly.com/pablo-picasso.html

http://www.wikiart.org/en/paul-cezanne/still-life-with-apples-1

http://myweb.rollins.edu/aboguslawski/Ruspaint/cubism.html

Fovism - 20.saj alguse kunst (Oskar)

Fovismile pani alguse Henri Matisse'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike grupp, mille esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis. Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (parmi les fauves).

Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Neid ei huvitanud impressionistide valguse maalimine ega sümbolistide sümboolika - nende püüdeks oli väljendada kunstniku meeleolu, mis oli tekkinud mõne motiivi vaatlemisel. See meeleolu, mida sooviti väljendada, oli eelkõige rahulik õnnetunne, rõõm nägemisest.

Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.

Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil enamik senistest liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed.

Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks, kuid näiteks Georges Braque pöördus hoopis kubistliku stiili poole.

Fovistid

• Henri Matisse (1869–1954) - Foovide rühmituse keskne kuju. Ta arvas, et kunstnikul ei ole vaja loodust kopeerida, vaid tal tuleb lasta tegelikkusel mõjuda endale ja püüda neid tekkinud meeleolusid väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Nii ongi Matisse'i teosed vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid. Matisse viljeles fovismi elulõpuni.
• Raoul Dufy (1877–1953) - tema teostes on sageli muusika motiive.
• Albert Marquet (1875–1947)
• Maurice de Vlaminck (1876–1958) - kasutas kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Vlamincki suureks eeskujuks oli van Goghi looming.
• André Derain (1880–1954) - kasutas kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Derain sattus hiljem kubismi mõjude alla.
• Georges Braque (1867–1956) – kuulus foovide hulka kaks aastat. 1907. aastal jõudis ta koos Picassoga kubismini.

Modernistliku kunsti suunad (Daniel, Oskar)

Modernistliku kunsti suunad

Modernistlikku kunst on katustermin erinevatele kunstivooludele ja -suundadele 20. sajandi algusest 1960.-1970. aastateni.  Mida iseloomustas kunstivoolude teke ja nende saamine kunstitegemise peamiseks kandjaks. Kunstivoolude teket peetakse uue otsimise üheks iseloomulikuks sümptomiks, kuna see sisaldab püüet kvalitatiivseks progressiks, soovi teha midagi täiesti uut ja enneolematut.

Seevastu modernistlik arhitektuur käis teadusliku arenguga rohkem käsikäes, millest annavad tunnistust sellised suunad nagu funktsionalism, kuigi ka see on uuenduslik hoiak mineviku suhtes, nt ornamentide põlgamise näol.